Podcastides käimine on minu suur rõõm aga ma pole alati nii julge suhtleja olnud. ( Minu vägivalda täis lapsepõlve taak)

Mulle meeldib rääkida ja mind on alati väga palju. See kusjuures ei ole alati nii olnud. Suure osa enda lapsepõlvest olin ma väga tasane väike piiga, kes pigem hoidus liigsest tähelepanust.

See polnud selle tõttu, et ma oleks oma sisemuses tagasihoidlik olnud - oh ei. Ma olen alati sees pulbitsenud ja janunenud suhtlemise järgi aga minu koduse elu tõttu oli see lihtsalt ohtlik.

Kuni 16 eluaastani kannatasin ma kodus vaimse ja füüsilise vägivalla all oma ema poolt ja vägivald oli ka suure osa põhikoolist minu elu osa. Ise kogesin koolis kohati vaimset vägivalda aga minu jaoks oli vägivald ka see, et ma nägin, kuidas klassivennad kahte teist klassivenda kuni vereni peksid ning igapäevaselt terroriseerisid. Minu õrn hing, mis oli juba nii palju ebaõiglust beebist saati kogenud läks igakord veelgi enam katki.

Mis oli kõige kohutavam - nagu ma ei leidnud oma kodus, et täiskavanu suudaks last kaitsta, ei kogenud ma seda ka koolis. Teravalt on meeles, kuidas klassivend minu ees pingis veritses ja nuttis ning klaasijuhataja tal näo täis sõimas, sest ta segas tundi. Selline asi kõrvetus minu meeltesse igaveseks. Ja sellistest traumadest on keerukas välja tulla. Siiani olen kindel, et peale aastate pikkust tööd ma tegelikult ikka veel ei tea, mis on turvatunne päriselt. Ma ju tean oma kitsaskohti, kui ma enda suhtes aus olen. Aga ma ei lõpeta pingutamist ja enda hinge tervendamist kunagi. Iga aasta jõuan ma millimeetri võrra lähemale sellele turvatundele, mis ma tean, et maailmas olemas on. Iga sammuke toob aina rohkem rõõmu ning õnnestumisi ellu. Teekond vahel on aga käänuline ja kohati raske.

Lapsepõlves saadeti mind sageli kuudeks ema sõbranna vanemate juurde maale, kes mind tohutult hoidsid. Seal ma särasin. Ma esinesin tantsukavadega igal õhtusöögil. Ma sain tunda pulbitsevat elurõõmu. Mu närvisüsteem sai puhata ja turvatundes olla. Ma tean, et elus ei ole juhuseid ja sellised inimesed minu ümber saadeti selleks, et ma kunagi ei murduks. Selleks, et ma jääksin ellu ja saaks täiskasvanuna ära lahendada need vastikud mustrid, mis meie perekonnas on põlvkondade viisi kasvatanud katkiseid hingi. Elu annab abilised sellel teekonnal. Minu ema koges kahjuks üks ühele samasugust lapsepõlve nagu ta mulle pakkus. Tema hing soovis teisiti aga kahjuks, kui me teadlikult ei tegutse, abivahendeid ei kasuta, siis kiputakse siiski olukorda kordama. Mina olen õnneks sündinud ajal, kus mul oli võimalik juba ennem laste saamist asju lahendama asuda. Eriti roosiliseks läks elu siis, kui meie ellu tuli homöopaatia.

Eredalt on meeles ka meie Tallinna kodu naabrid Maie ja Peeter, kelle juurde sain ma pageda ema raevuhoogude eest ja kes hoolitsesid minu hinge hoituse eest nii palju, kui oli võimalik. Ka seal nende juures sai ekstravert minus särada. Muul ajal olin tasane, omaettehoidev, paigal istuv nukuke, keda alati kiideti - aga mis hinda maksis minu hing? Märgake, kas lapsed on päriselt rahulikud ja tagasihoidlikud või on seal taga midagi päriselt koledat.

Ma olin 16 aastane, kui mu ema viimane kord mulle elus kallale tuli. Ma mäletan selgelt veel seda hetke, kus ta minu poole sammub rusikas püsti ning mul läks silme eest mustaks. Ma mäletan, et mu käed hakkasid elama nagu elu omaette. Keegi või miski, kellel oli äkki julgus võttis üle. Ma vehkisin rusikatega, karjusin südamepõhjast - sa ei puutu mind enam mitte kunagi. Ja teate - nii oligi. Sel hetkel ma tõusin tuhast ja pole kunagi elus enam tagasi vaadanud. Minu hing oli küps astuma lahenduste teele.

Me kõik valime erinevad lood lahendada siin planeedil maa ning meile antakse selleks abivahendid. Minu tõusu oluline osa algas, kui läksin Kalamaja põhikoolist Tallinna Kunstigümnaasiumisse. Kuigi seal oli ka ebanormaalseid õpetajaid. Eredamad, kes meelde tulid oli alkohoolikust räuskav füüsika õpetaja aga kuna Kalamaja koolis oli matemaatika õpetaja, kes pidevalt purjutas, siis noh - see millega oled harjunud muutub lapse jaoks normaalsuseks. Päris õudne eks, millise maailma loovad täiskasvanud, kes peaks vastutama. Võiks arvata, et tänapäeval selliseid asju ei juhtu, siis õpetajate poolset kiusu on koolides ja lasteaedades ikka ebanormaalselt palju. Me paneme lihtsalt ühiskonnas jätkuvalt probleemide ees silmad kinni.

Kunstikoolis aga oli direktor Sults, kes oli päriselt laste jaoks. Kui mu sõber , kes seal koolis juba käis, temast rääkis arvasin, et ta valetab. Nii võimatu tundus ühe lapse jaoks selline asi. Ma läksin sõbrale kooli vastu, et oma silmaga näha.
Mis veel haruldasem minu jaoks - sõbra klass oli kordades suurem aga seal oli tohutu hoitus. Ei olnud verest tilkuvaid klassivendi ega muud. Siis tegin ma esimese hulluse oma elus - ma läksin vanematele teatamata kunstikooli katsetele ja minu sünnipäeva kingiks kutsuti mind juba kevadel kohe kooli vahetama. Ise ajasin korda dokumendid - emale teatasin paar nädalat hiljem, et käin uues koolis.

Kui elu tahab hoida, siis ta hoiab. Klassis ei olnud minu jaoks tegelikult kohta. Mulle toodi mingi imelik väike laud klassinurka. Enamus ajast istusin kellegi kohal, kes just puudus. Minusugusele oli see muidugi üliraske, sest ma olin õppinud inimesi kartma. See klass aga pööras selle ümber. Iga isik, kelle kõrval ma istusin kallas mind sõbralikusega üle ning mu tiivad aina avanesid. Õpetajate seas oli ka rohkem pärle, kui tõrvatilkasid. Iga minutiga kasvas minus julgus taas end väljendada. Lõpuks ebaõigluse vastu astuda kodus. Põhikooli lõpuks olin ma aina rohkem mina ise. Keskooli jäin ma ka edasi sellesse tervendavasse keskkonda. Ja ma olen kõigile tänulikud, kes mind sellel perioodil ümbritsesid ja andsid mulle tugevuse kogu eluks.

Kahjuks polnud need avatud nurgad küll ainukesed vägivallaga kokkupuuted minu elus aga see võibolla on mõne teise peatüki lugu. Lihtsalt see, milles sa ülesse kasvad on sinu elu normaalne osa, kuniks sa igas eluvaldkonnas selle ära oskad puhastada.

Täna on nii, et isegi kui ma väga üritan, siis ma ei suuda end enam sinna tasasesse paikka kinni panna. Mu hing võib tohutult mõnda asja karta aga tegemata ma ka ühtegi asja ei jäta. Teen kasvõi värisedes ära. Iga selline pingutus aga elus kannab kaugele.

Minu loost võiks õppida - et lahendused tulevad ka sealt, kus pole loogiline. Seadus mind sinna klassi vastu võtta tegelikult ei lubanud aga maailm tahtis mind toetada ning leiti võimalus. Ma isegi ei osanud seda küsida - arvasin et kevade katsed käisid septembri kooli alguse kohta aga elu otsustas, et abi peab tulema nüüd ja kohe.

Tegutseda tuleb. Ma olin 15, kui elu suunas aga kõik sai võimalikuks, sest ma julgesin iseseisvalt tegutseda. Mul olid toetajad, kes aitasid aga mu enda tegudeta ma poleks kuhugi jõudnud!

Kindlasti tuleks õppida ja tunnistada seda - kui sina oled äkkviha hoogudega lapsevanem, siis otsi kiirelt abi. Tule kasvõi minu vastuvõtule ja teeme koos tööd, et sellest jamast välja astuda. Minu poolt hinnanguid ei tule ja varjama midagi ei pea. Ma tean, et see pole midagi, mis inimene sihilikult teeb. Sihilik saab olla vaid enda probleemide ignoreerimine! Otsi abi!!

Täna ma muudkui räägiks ja avaks erinevaid elutahke. Nii on tohutu tore, kui mind mõnda podcasti kutsutakse. Ootan seda alati rõõmuga.

Seekord oli kutsujaks ülitore Chris Kala. Super mees, kes on aidanud eesti rahva jaoks avada läbi aastate teemasid, mis on olnud tabu ja varjatud - üksikute privileeg.

Loodan, et sa naudid meie jutuajamist - olen alati veendumusel, et jutuks tuleb just sellel hetkel oluline. Olen pannud ka taotluse, et iga kuulaja jaoks on midagi üliolulist, mis aitab tal endale olulisi asju avada. Loodan, et leiad ka enda killu ülesse.

Sa aitad nii minu tegemisi toetada kui ka loodusravil ning homöopaatial massidesse jõuda, kui sa jagad ka sõpradega podcasti. Muidugi ainult siis, kui sa tunned, et sellel on sinu jaoks väärtus. Nimodi me koos loomegi uut maailma. Mina ei saaks teha seda, mis ma teen ilma teieta! Aitäh igaühe eest, kes te selle pika kirjatüki läbi loete ja podcasti vaatate.

Alati rõõmuga, Merle Martinson