Mis Selle Homöopaatiaga siis teha saab? Miks üks inimene peaks oma aega selle õppimiseks kulutama?

Sellest, mis põnev asi, see homöopaatia on saab igaüks kuulata minu tasuta loengust - Mis on imeline homöopaatia? Sellel teemal ma täna pikemalt ei peatu.

Mis aga võiks motiveerida seda õppima?

Ma olen kahe lapse ema ja esimse lapse sündides olin üsna süsteemi usaldav hall vares. Ega ma mudugi nii usaldav ka ei olnud, sellist väikest laadi mässumeelsust on minu pehme ja roosa koore all alati olnud. Eks see päästis lõpuks ka meie lapse elu. Täna tean ma, et pole midagi ohtlikumat, kui pimesi usaldada ning jätta uurimata kõik maailma võimalused enda või lapse aitamiseks.

Homöopaatia on väga äge abimees - täielik rokkstaar meie majas.

Üks tema plusse on mudugi see, et ta ei tee kahju. Kuna elu on ikkagi üks lõputu proovimise jada , kuniks sa saad selle õige asja kätte, mis toimima päriselt ka hakkab, siis tore on kui proovimisel ei riski sa imelike kõrvalnähtudega, mis asju veel hullemaks krutivad.

Jaa mulle on suureks pinnuks silmas siin maailmas ravimite kõrvalnähtude teema, millest tuimalt üritatakse meid mööda vaatama panna aga no nagu juba öeldud, mul on sees üks väike nunnu kuradike, kes nii olulisi teemasid ei lase ära summutada. Keegi meist ei tohiks seda mängu kaasa mängida.

Homöopaatia aitab ka tuksi keeratud asjad taas reele. Ei ole ma ideaalne ema. Olen veendunud, et sellist asja ei eksisteeri. Vahel on veidi häbi küll, kui pole saanud hästi hakkama aga kahe lapse emal ei ole lihtsalt aega sellele mõtetule tundele väga palju aega anda. Asjad vajavad ümber pööramist, siis tuleb teha tööd ja õppida, mitte end haletseda. Homöopaatia on teinud mind palju, palju paremaks emaks.

Minu emadus algas üsna konarlikult lapse närvisüsteemi tugeva kahjustusega ( Selle meie pika loo leiad esilehelt) sest ma ei uurinud kõrvalnähtude kohta midagi. Noh mõnes mõttes minu probleem aga kui sul ikka kogu ühiskond laseb nagu ulmefilmis - kõik on ohutu ja hea, siis noh kes tuleb selle peale, et tegelt võiks vaadata ikka sinna info taha sügavamalt. Ehk keerasin siis oma lapse närvisüsteemi tuksi. Homöopaatia andis mulle uue võimaluse. Ta tervendas minu lapse väga raskest seisust. Ta andis mulle vigade paranduse.

Mudugi kogu see olukord, tekitas tohutu depressiooni ning lisaks veel ka oskamatus tegelikult ema olla oli ikka paras jama kompott. See oli jälle tagantjärgi tarkus, et emade jaoks on vanemluse koolid. Ma kohe südamest armastan Gordoni perekooli, kes mulle vanemlikud oskused andis. Siinkohal tuletaks meelde, et ükski tera ei asenda oskusi. Samas Gordoni kool ei lahendanud kõikke mu probleeme.

Minu kehv enesetunne muudkui süvenes. Isegi, kui homöopaatia oli toonud välja minu pisikese poja närvisüsteemi kahjustustest, siis no minu meeltele jättis see olukord trauma ning naer oleks nagu hingest ära kolinud. Kui lapsega ikkagi midagi juhtub, siis võrdub see tegelikult autoõnnetusega, kus rekka sust üle sõidab või sada rekkat. Kaasa hakkas mängima tugevalt ka minu enda lapsepõlv, milles oli vägivalda ikka väga kohutaval viisil. Ma tundsin, et mind ei oleks nagu kodus.

Kes mind tunnevad, siis ma olen rõõmsameelne, emotsionaalne ja inimene kellel on alati miljon lahendust ning vaatab elu imeilusate roosade prillide läbi. Sellel perioodil oli keegi mu roosade prillidega ära põgenenud. See oli raskeim aeg minu elus. Ma kardsin, et ma ei ole enam kunagi loov ega naera oma mehe puuksu naljade peale. Mu ajus elas tigedus ja nutt.

Kui ma lõpuks sain aru, et emme peab enda eest ka ikka hoolitsema, mitte vaid lapsele proovima paremat pakkuda, jõudsin ma ka ise homöopaadi juurde. Määratud tera tegi imesid. Tõesti iseenda nahal seda tunda, kuidas äkki pannakse kõik värvilised tuled taas meeltes põlema ja puuksunaljad tundusid taas maailma kõige ägedam meelelahutus, kus pisarateni naerda. Sain aru, et ma olen tagasi. Mina ise. Kogu oma lihtsuses ja armastuses selle maailma suhtes.

Kui olla tundnud sellist kogemust, kus sa sügavast depresioonist saad taas naeratuse näole ja homöopaatia on aidanud sind tagasi endaga kontakti, ei vaheta sa teda enam millegi vastu siin elus. See armastus on loodud kestma eluaeg.

Lastele ei ole vaja palju asju aga üks nalja viskav emme on asendamatu.

Homöopaatia üks tore asi on tema kiirus tegutseda - aga ka maitse. Ma olen palju õppinud ravimtaimede kohta ning panen ka need enda kasuks tööle. Ma olen selline universaal tööriist - kui üks idee vett läheb vedama, tuleb läheneda teise nurga alt. Aga olete te näinud laste pilke, kui te mingi kibeda köharohuga neile naerusui lähenete ja püüate selgeks teha, et see on hea. Seal on veenmistööd ikka keeruline teha. Meie laste nõudlik lause on - emme mine vali meile õige tera.

Homöopaatilised terad seevastu teevad sinust endast ka rokkstaari, sest hea hakkab ülikiirelt ning tera maitseb magusalt. Ideaalne kombo väikelastega peredele. Ja naabrikoer ka armastab mind peale seda, kui ma talle tera andsin. Ma ise loodaks, et selle tõttu, et tal hakkas nii palju kergem aga arvestades, kuidas alati mu pihku nuusutatakse, siis ilmselt oli ikkagi suurim tõmbanumber tera ise.

Homöopaatia ei ole isekas, ta jagab rõõmu ja aupaistet ka sinuga. Samas eks ma teen igakord tera valides ka suure töö ära. Investeerisin oma väärtuslikku aega õppimisele, kuidas teda kasutada ehk tegemist on ausate tehingutega. Ma usun, et homöopaatia on ka väga tänulik minusuguse väikese mässajaga, kes julgeb suud lahti teha ja temast rääkida ka siis, kui maailmas üritatakse seda naljaks pöörata.

Nali on nende kulul, kes homöopaatiaga ei tutvu - nad jäävad üliheast abimehest lihtsalt ilma.

Merle Martinson

Minu loengud https://merlemartinson.podia.com/koik-loengud